Ma plahvatan kohe. Tõesti plahvatan! Koolis on praegu väga kiired ajad. Samas aga meeldib mulle teadmine, et tempo on taga.. mitte niisama uimerdamine. Kuigi jah, tuleb tõdeda, et kõike ka ei jõua ja mingid piirid peavad olema. Rääkides tempost, meenub mulle minu elu esimene kossutrenn. Jah, ma olen väga väga positiivselt meelestatud, kuigi ega ma suurt kossust ei jaga. Agaaaa harjutamine teeb meistriks, right?
Väljas on külm külm külm, aga samas nii ilus! Need puud, põõsad ja kõik see muudabki talve talveks. Ja nii peabki olema, vähemalt Eestis. See kauaoodatud jõulutunne on nüüd käes, vähemalt mingil määral. Aga ei, oh ei, ma ei usu päkapikkudesse ja ma ei taha jõuluvana käest midagi. Jõulud- lihtsalt üks hea põhjus aeg maha võtta ja rahulik olla.. nii teiste kui ka iseenda vastu.
Täna käisime klassiga Helisevat Muusikat vaatamas- buss läks katki, jõudsime pool tundi hiljem etendusele, kuid kokkuvõttes möödus kõik siiski hästi.

Näpud liiguvad aeglaselt. See tähendab, et mind valdab mõttevaegus.. Andsin endast märku.