Just a dream?

Täna hommikul ärgates avastasin, et mind oli tabanud tõesti üllatavalt suur väsimus. Eile koolist koju tulles magasin kolm tundi.. mõtlesin, et oh seda unetust nüüd õhtul, kuid ei. Ma jäin voodisse minnes kohe magama ning magasin kella 11-ni. Vau, tõesti vau. See tähendas seda, et kooli ma täna ei jõudnud. Alustasin jõulukinkide valmistamisega. Jah, juba. Imestasin isegi, kuna ma pole just selline inimene, kes oma kohustused enne tähtaega valmis jõuab.. täpselt, aga mitte enne. Rääkides jõuludest, siis see-aasta polegi ma neist nii vaimustuses, kuid kõik võib viimase paari nädala jooksul muutuda, sest ainuüksi mandariinid tekitavad minus sellise äreva tunde. Ju on see siis kõik aja küsimus, mil mul see jõuluhullustus saabub. Ja pealegi LUND ju pole, mis on jõulude juures siiski kõige tähtsam tegur.
Praegu olla pole just kõigeparem. Vastik, halb, nõme, ma ei teagi, kuidas seda tunnet nimetada. Ja ma ei tea isegi miks. Aga me ei teagi kõikidele küsimustele vastuseid ja ei saagi teada.. mitte kunagi. Kindlasti aga mängib selles rolli kool. Just see üleminek gümnaasiumule, sest tuleb tunnistada, et tempo on minu jaoks ikka päris kiire ning aega kõigega toime tulemiseks on ilmselgelt liiga vähe.
Teemast teemasse sulandumine pole minu tugevaim külg. Jälle on mul peal nostaliga. Naljakas, samas aga nii uskumatu on vaadata, kuidas me n.ö suureks kasvame. Kuidas me leiame selgusi oma maailmavaadetes, eesmärkides ja tahtmistes- igaüks omal moel. Kes läbi teadmiste, kes läbi kogemuste. Jah, kui mõtlema hakata on elu üldse naljakas, samas aga nii uskumatu, right? Aga nii see oli, on ja jääb.. vahel on küsimusi, millele me vastust ei leia.. muide, ma ei räägi praegu üldse mitte endast, mul pole tuju praegu endast rääkida. Lumelist olemist ! :)