Mind valdab väikestviisi kripeldus. Nagu kivi oleks südamel. Nimelt olen formspringis läbi küsimuste saanud palju tagasisidet- nii halba kui ka head. Kuid mis mind siis õieti vaevab? Minu käest on küsitud, miks ma olen üleolev ning teisi maha teen? Nii.. nüüd ma seletaksin selle kõik teile lahti, mu lugejad. Sõna "üleolev" saan öelda enda tutvusringis väga vähestele inimestele. Ma arvan, et minu kohta pole õige öelda "üleolev".. ma pole seda kindlasti, sest nagu ka varasemalt mainitud, ma vihkan ebavõrdust! Arvan, et üleoleva all mõeldaksegi oma arvamuse avaldamist.. nii, miks ma siis seda ikkagi avaldan? Toon teile konkreetse näite.
Jõulupidu, 22. detsembril, teemaks valged 50-ndad. Igale klassile pandi kohustuseks teha loosiga välja tõmmatud laulule eesti keelsed jõuluteemalised sõnad. Ja mis toimus meie klassis? 25-st inimesest 9 TÜDRUKUT olid nõus laulu valmis tegema ning ühtlasi seda ka esitama. Siit ka vastus! Ilmselgelt pean ma avaldama oma arvamust ning võib-olla ka natukene teisi mõjutama, sest kes meist ikka tahaks minna 9-kesi 25 inimese eest lavale laulma? Mitte keegi, eks. Tegelikult pole asi otseselt laulmises, vaid suhtumises. Ja mulle ei meeldi organiseerimatus, ma tahan, et kõik oleks selge ning asjad oleksid nii, nagu nad olema peavad.
Minnes tagasi enda juurde, ma ei väidagi, et lähen vahepeal üle piiri oma arvamustega... aga keegi peab seda siiski tegema, olgugi et vastutasuks on negatiivsed okkad minu pihta. Kriitika teeb tugevamaks, kriitika teeb targemaks! Oma tujukust ja närvilisust põhjendaksin lihtsalt- väsimus, stress ja koormus. See kõik kuhjub ja olgem ausad, vahel tõesti kõik nagu põleks seest. Seega, kui keegi tunneb, et olen talle liiga teinud, siis nüüd on see koht, kus peaksin vabandama?! Rohkem tolerantsust, rahvas!

Palju kergem on.